Minusgususele hüpikhiiresarnasele ööloomale on osutunud kõige keerukamaks ühele kindlale asjale pühendumine. Kõige edukamalt kukub see ehk välja küll mitmesugustel väljasõitudel, kus ollakse lihtsalt fakti ette seatud, et muu valdkonnaga suurt tegeleda ei saagi. Näiteks ei võtnud ma Pärnusse ettenägelikult sülearvutitki ühes, et mitte lasta end ahvatleda muudest tegemistest. Ettenägelikkuseks oli teinegi põhjus. Nimelt, nagu see tihti sellistel juhtudel kombeks, polnud konverentsisaalis piisavalt vooluallikaid, numbritoas aga puudus levi. Kas see oli just ettenägelikkuse põhjus või hoopis elukogemus, on teine teema. Kuid minutagi oli kolmandikul osalejaist läptop kaasas. Seetõttu kirjutasin suisa tagasisidet andvasse küsimustikku vastava märkuse - sellistele koosviibimistele tuleb organiseerida ka pistikutega varustatud töökohad või vähemasti pikendusjuhtmed, kuna reeglina peavad sülearvutite akud vastu vaid 2...3 tundi.
Täna ootab mind torn. Sealgi on kolm paralleelset pooleliolevat tööd, millest vähemasti ühe arendamisega peaksin veel kahe nädala jooksul valmis saama. Tööleping näeb küll ette, et sellega võiksin ma tegeleda ka kodus. Teisalt on kodus terve rida tegemata töid, mis ahvatlevad. Seega on suur soov tegeleda mitmega asjaga korraga. Mõistagi võib korraga kohvi juua, suitsetada, telekat vaadata, arvutada ja kirjutada, kuid näiteks kolme kirjatöö paralleelsest kirjutamisest ei tule ka head nahka. Nüüd on mul kolm valikut:
Kohe torni minna ning seal virguda ning käivituda, lõpuks ka tööle asuda. Kuigi siin on suur risk, et mu mõtted keerleksid teiste tegemata asjade ümber, millistest mõned juba akuutseiks kipuvad muutuma.
Tegeleda virgumisega kodus ning teha vähesmasti algust paari kiireloomulise esitlusega, millest esimene peaks valmis olema homseks, teine aga neljapäevaks. Homne peaks puudutama Luua kontrolltööd, teine aga olema omaette sarikaks käesoleva kursuse loomisloole. Seejärel minna lõuna paiku torni ning tegeleda seal vaid sealsete töödega.
Torni üldse mitte minna, vaid tegeleda algul kõige kiiremate tegudega, seejärel ka tornis tegemisel olevatega. Samas, XAMPP ei tööta mu Vistas selliselt nagu ma ootanuksin. Võimalik, et süüdi on WebCT, mille tõttu pidin nii mõnedki sätingud IE-s muutma ning tänu sellele ei tööta selles ka näiteks *.mov failid ega *.php eelvaade. Mitmete poolt kiidetud tiluliluderohke Firefox aga näitab mul klippe tõrgeteta, millest võiks järeldada, et ehk töötab siin ka XAMPP. Seda peaks kontrollima. Positiivne tulemus vähendaks ümberlokaliseerumise vajadust.
Kuidagi peaks jõudma seesuguse automatiseerumiseni nagu enamik inimesi seda suudab. Üks asi korraga, üks teema korraga, ei mingeid hargmõtteid! Tean selliseid inimesi rohkesti. Üks suurepärane kriteerium neile on võime lugeda. Minul selline võime puudub. Kardan, et isegi täielikus vaakumis mõtleksin lugemisega paralleelselt ka muid mõtteid ning teeksin ülestähendusi, mis loetavaga üldse ei seostu. Kui aga keegi veel mind samal ajal kõnetama peaks, reageeriksin ma otse loomulikult kõnele. On aga inimesi, kes suudavad end muust maailmast välja lülitada, niipea kui raamat või muu kirjatükk silme ees seisab.
Mõneti olen püüdnud oma killustatust vältida mitmesuguste päevaplaanide ja -kavade koostamisega. Kindlasti võiks nüüd parastada, et selliste plaanide koostamise asemel võinuks ma parem planeeritavate tegevustega tegeleda. Kuid nii lihtne see siiski pole. Kui tegemisel on kuni viis erinevat tegemist, siis ehk veel. Aga kui tegeleda viie erineva asjaga, millest igaühes vähemalt viis tegu tegemist vajab, ei pääse ma kuidagi planeerimisest. Tänu sellistele plaanidele olen suutnud end siiski pisut distsiplineerida ning ununema kippuvad asjad meeles pidada.
Nüüd aga esimese killukese juurde. Eile kandsin küll tulemused e-kooli, kuid oma personaalsele koolilehele veel mitte. See tegu ei tohiks üle poole tunni võtta...
Täna ootab mind torn. Sealgi on kolm paralleelset pooleliolevat tööd, millest vähemasti ühe arendamisega peaksin veel kahe nädala jooksul valmis saama. Tööleping näeb küll ette, et sellega võiksin ma tegeleda ka kodus. Teisalt on kodus terve rida tegemata töid, mis ahvatlevad. Seega on suur soov tegeleda mitmega asjaga korraga. Mõistagi võib korraga kohvi juua, suitsetada, telekat vaadata, arvutada ja kirjutada, kuid näiteks kolme kirjatöö paralleelsest kirjutamisest ei tule ka head nahka. Nüüd on mul kolm valikut:
Kuidagi peaks jõudma seesuguse automatiseerumiseni nagu enamik inimesi seda suudab. Üks asi korraga, üks teema korraga, ei mingeid hargmõtteid! Tean selliseid inimesi rohkesti. Üks suurepärane kriteerium neile on võime lugeda. Minul selline võime puudub. Kardan, et isegi täielikus vaakumis mõtleksin lugemisega paralleelselt ka muid mõtteid ning teeksin ülestähendusi, mis loetavaga üldse ei seostu. Kui aga keegi veel mind samal ajal kõnetama peaks, reageeriksin ma otse loomulikult kõnele. On aga inimesi, kes suudavad end muust maailmast välja lülitada, niipea kui raamat või muu kirjatükk silme ees seisab.
Mõneti olen püüdnud oma killustatust vältida mitmesuguste päevaplaanide ja -kavade koostamisega. Kindlasti võiks nüüd parastada, et selliste plaanide koostamise asemel võinuks ma parem planeeritavate tegevustega tegeleda. Kuid nii lihtne see siiski pole. Kui tegemisel on kuni viis erinevat tegemist, siis ehk veel. Aga kui tegeleda viie erineva asjaga, millest igaühes vähemalt viis tegu tegemist vajab, ei pääse ma kuidagi planeerimisest. Tänu sellistele plaanidele olen suutnud end siiski pisut distsiplineerida ning ununema kippuvad asjad meeles pidada.
Nüüd aga esimese killukese juurde. Eile kandsin küll tulemused e-kooli, kuid oma personaalsele koolilehele veel mitte. See tegu ei tohiks üle poole tunni võtta...
2 kommentaari:
Mul on tunne, et killustumisele ja süüvimisvõime langusele aitab üksjagu kaasa "pulbitsev" internetikeskkond. Pidevalt MSN-is sisse-välja sähvivad isikud, infoportaalidesse laekuvad POMMUUDISED, postkasti kõlksatavad meilid jne - kõik need katkestavad mõttelõnga, misjärel mõte võib liikuda sootuks uude suunda. LUGEMINE aga eeldab sootuks arvuti juurest lahkumist, mis ühel vahval arvutisõltlasel üpriski valulik teguviis oleks.
Kui webxan nüüd arvab, et taolise mõttearendusega nüüd teda püüan torpedeerida, siis tegelikult kirjeldan siin pigem enda viimaste aastate olukorda. Ka minul on viimasel ajal väga raske pikaks asjaks ühele tööle keskenduda. Mu raamatulugemine on olnud jõulises negatiivses korrelatsioonis veebikeskkonnas viibitud ajaga. Praegu loen "juturaamatuid" vaid põhiliselt bussiga liinil Viljandi-Tartu-Viljandi kulgedes, seega 2 korda nädalas, kokku 2,5 tunni ringis. Ja mul on sellest tõsiselt kahju. Muudkui maksan vanast harjumusest raamatukogudest kokkukahmatud põnevate raamatute eest viiviseid, ja hiljem tassin enamuse neist ikka puutumatult tagasi. Isegi teleka vaatamine on kokku kuivanud, nagu on kahanenud ka enda füüsiline liigutamine. Kõik see viitab ilmekalt, et mul on välja kujunenud arvutisõltuvus, mis elukvaliteedile teps mitte soodsat mõju ei avalda.
Vot mina ei süüdistaks siin internetti. Info otsimisele ma ei kuluta küll iialgi aega, kui seda just mingiks konkreetseks töölõiguks vaja pole. Tõsi, mulle ikka aeg-ajalt viidatakse mõningaid põrutavaid linke ning siis ma neid ka vaatan, kui just parasjagu midagi hirmolulist pooleli pole.
Ma ei kuulu nende (inimeste) hulka, kes tingimata hommikul kõik uudisteportaalid või koguni paberkandjal ajalehed läbi lappaks, et siis värskeid uudiseid ammutada. Tõtt öelda ei näe ma sellel isegi mingit erilist mõtet.
Mõnikord kui ärkan 6 paiku (nagu seda tihti juhtub), lasen endale uudised ette lugeda (selleks on ETV kanalil olemas Terevisioon). Siis on teada, kas sõda on lahti või maailmalõpp tulemas, muu polegi eriti oluline.
MSN on aga põrgulikult mugav suhtlusvahend. Paaril puhul võtan ma selles jutlemist tõsisemalt. Näiteks siis, kui toimuvad mingisugused tööalased kokkulepped või infovahetus. Suuremal osal ajast on MSN aga kassi eest. Tollega võib ju ka rääkida mida iganes. MSNil on aga veel lisaväärtus - see räägib ka vastu. Üldiselt ei maksa MSNi liialt tõsiselt võtta.
Postita kommentaar