Detsembri esimesel kolmel nädalal muutub päevaaja kestus sümboolseks. Õues on pidevalt pime, eriti veel pilvise ilmaga.Ehk ei peakski end süüdistama liigses magamises ja ülemäärases unisuses? Inimene on siiski bioloogiline eluvorm, kes muuhulgas allub ka ööpäeva rütmidele. Rütmid aga tulenevad lihtsast füüsikast, planeedi pöörlemisest. Iseasi, kas see füüsika nii väga lihtne ongi. Õigemini võiks küsida, kas ööpäevased rütmid puuduksid olenditel, kes elutseksid Kuuga analoogsetes tingimustes. Et Kuu pöörlemiskiirus on võrdväärne tema tiirlemiskiirusega ümber Maa, siis on meie poole pöördunud pideval selle üks pool. Muidugi võib siin spekuleerida Kuu tehislikkusega ning apelleerida mistahes kõrgema võimu vägevusele, kuid see ei muuda mudeli ideed. Kui me elaksime planeedil, mis tiirleks ümber end energiaga varustava tähe analoogse kiirusega nagu see pöörleb ümber oma telje, oleks teoreetiliselt ju võimalik sarnane olukord Kuule. Ühel planeedi poolel oleks pidevalt öö, teisel päev. Sellisel juhul elaksid humanoidid ilmselt päevapoolel, kuid huvitav, kas neil esineks ka meil magamiseks nimetatav puhkefaas?
Meie tingimustes on põhisüü selles, et planeedi pöörlemistelg on tiirlemistasapinna suhtes kaldu. Siit tuleneb ka polaaröö mõiste. Kuna meie siin elame polaaralale üsna lähedal, eristab meie olukorda tõelisest polaarööst vaid asjaolu, et Päike siiski tõuseb paariks tunniks horisondi kohale. Olen paaril korral ka Murmanskis käinud, mõlemal juhul öösel. Sealne rahvas, selle asemel, et pidevalt magada, ei lase end olukorrast eriti häirida ning seab oma tegemised kunstliku kella järgi ja toimetab kunstvalguses. Kummaline kohastumine.
Minu organism on aga isemoodi fenomen. Otsest eredat valgust ma ei talu. Istun koduski ööpäeva- ja aastaringselt suletud kardinate taga kunstvalguses. Ilmselt sobinduksin ma selles mõttes suurpäraselt polaarjoone taha. Teisalt aga, kui õues on valge, valdab mind tegutsemissoov. Nii ongi kummaline, et suvisel ajal (kui meil on peaaegu polaarpäev) ei soovi ma õieti üldse magada. Polaaröö aegu aga, eriti kui valitseb madalrõhkkond ja sombune ilm ning väljas läheb heal juhul pooleks tunniks heledamaks, sedagi vaid juhul, kui pilvitus liialt tüse pole, hoiab mind ärkvel vaid hea kange kohv. Ilmselt on see muidugi ka pisike liialdus, mis siiski kuigi palju ei erine reaalsest olukorrast. Kohati on lausa kahju, et ma sportlane pole. Kaasajal defineeritakse sporti küll ka kui hasarti sisaldavat ning adrenaliini tekitavat tegevust. Eks selline sõltuvus ole muidugi odavam kui näiteks nikotiinipulgakeste soetamine, kindlasti mitte aga vajalikum. Varem oli spordi definitsioonis aga idee, mis sisaldas inimvõimekuse piiride kobamist. Igatahes kui mul oleks tuttav sportlane, siis võiks paluda tal enda peal katsetada, kas inimene ei võiks karu kombel talveunne laskuda, magada kuni kevadeni, seejärel tukastamata hilissügiseni usinasti tööd teha, et siis taas pool aastat puhata.
Mina pole aga karu ega isegi mitte sportlane. Mina pean leppima sõnatu sotsiaalse leppega, et inimene peab tööd tegema. Selleks aga ka iga päev virguma. Korralikule virgumisele kulub mul aga vähemasti liiter kanget kohvi ning kaks tundi. Seda siis polaarööl. Suviti sellega probleeme pole. Suvel on hea, kui üldse uni tuleb.
Sellise virgumisekõrvase jutuga alustangi oma järjekordset tööpäeva. TTN (tegemisel olevate tegude nimistu) on mõõdukas, kuigi võiks olla märksa lühem. Selle lühendamise poole tulebki püüelda. See on see, mille üle minu võim hakkab. Kui hakkaks, lühendaksin ka ööde pikkust. Kuid poole oma elust elanud ja pisitasa maailma seadusi jälginud olendina olen ammuilma seisukohal, et mul pole mõtet püüdagi muuta asju, mida ma muuta ei saa, mis minust ei sõltu.
Meie tingimustes on põhisüü selles, et planeedi pöörlemistelg on tiirlemistasapinna suhtes kaldu. Siit tuleneb ka polaaröö mõiste. Kuna meie siin elame polaaralale üsna lähedal, eristab meie olukorda tõelisest polaarööst vaid asjaolu, et Päike siiski tõuseb paariks tunniks horisondi kohale. Olen paaril korral ka Murmanskis käinud, mõlemal juhul öösel. Sealne rahvas, selle asemel, et pidevalt magada, ei lase end olukorrast eriti häirida ning seab oma tegemised kunstliku kella järgi ja toimetab kunstvalguses. Kummaline kohastumine.
Minu organism on aga isemoodi fenomen. Otsest eredat valgust ma ei talu. Istun koduski ööpäeva- ja aastaringselt suletud kardinate taga kunstvalguses. Ilmselt sobinduksin ma selles mõttes suurpäraselt polaarjoone taha. Teisalt aga, kui õues on valge, valdab mind tegutsemissoov. Nii ongi kummaline, et suvisel ajal (kui meil on peaaegu polaarpäev) ei soovi ma õieti üldse magada. Polaaröö aegu aga, eriti kui valitseb madalrõhkkond ja sombune ilm ning väljas läheb heal juhul pooleks tunniks heledamaks, sedagi vaid juhul, kui pilvitus liialt tüse pole, hoiab mind ärkvel vaid hea kange kohv. Ilmselt on see muidugi ka pisike liialdus, mis siiski kuigi palju ei erine reaalsest olukorrast. Kohati on lausa kahju, et ma sportlane pole. Kaasajal defineeritakse sporti küll ka kui hasarti sisaldavat ning adrenaliini tekitavat tegevust. Eks selline sõltuvus ole muidugi odavam kui näiteks nikotiinipulgakeste soetamine, kindlasti mitte aga vajalikum. Varem oli spordi definitsioonis aga idee, mis sisaldas inimvõimekuse piiride kobamist. Igatahes kui mul oleks tuttav sportlane, siis võiks paluda tal enda peal katsetada, kas inimene ei võiks karu kombel talveunne laskuda, magada kuni kevadeni, seejärel tukastamata hilissügiseni usinasti tööd teha, et siis taas pool aastat puhata.
Mina pole aga karu ega isegi mitte sportlane. Mina pean leppima sõnatu sotsiaalse leppega, et inimene peab tööd tegema. Selleks aga ka iga päev virguma. Korralikule virgumisele kulub mul aga vähemasti liiter kanget kohvi ning kaks tundi. Seda siis polaarööl. Suviti sellega probleeme pole. Suvel on hea, kui üldse uni tuleb.
Sellise virgumisekõrvase jutuga alustangi oma järjekordset tööpäeva. TTN (tegemisel olevate tegude nimistu) on mõõdukas, kuigi võiks olla märksa lühem. Selle lühendamise poole tulebki püüelda. See on see, mille üle minu võim hakkab. Kui hakkaks, lühendaksin ka ööde pikkust. Kuid poole oma elust elanud ja pisitasa maailma seadusi jälginud olendina olen ammuilma seisukohal, et mul pole mõtet püüdagi muuta asju, mida ma muuta ei saa, mis minust ei sõltu.
4 kommentaari:
Propsis soovitas mul igal juhul siia lisada selgitava viite muuvile.
Tegelikult on olemas ka palju lihtsam ja labasem võimalus päeva- ja ööpoolkerade kujunemiseks. Nimelt peaks planeedi pöörlemistelg olema orbiidi tasandi suhtes "pikali". Maa ja Kuu vahel valitsev olukord on ülimalt ebaharilik ja rabav kokkusattumus. Nii Kuu tiirlemis- ja pöörlemisperioodi võrdsus kui asjaolu, et Kuu on Maast sellisel kaugusel, et kaks taevakeha paistavad meile täpselt ühesuurustena. Selle, nagu ka Kuu seletamatu tekkimise kohta on esitatud huvitavaid hüpoteese, millest võib lugeda näiteks A. Butleri ja C. Knighti raamatust "Kes ehitas Kuu?".
Mis puudutab webxani mitut laadi iseärasusi, siis minulgi on tõsiseid kahtlusi, kas too härrasmees üldse pärineb meie planeedilt või on tegu filmi "Men in black" laadis inimeseks maskeerunud tulnukaga. :P
Samas karu talveune näide on ühelt poolt tabav, teisalt aga ei rüga karu ju teps mitte terve suvepoolaasta tundigi puhkamata tööd teha, vaid magab ka sellest suure osa lihtsalt maha. :P
Maa ja Kuu, Kuu ja Maa :P Olen kuulnud (ilmselt algkoolis), et Kuu on saavutanud oma ööpäeva ja aasta ühepikkuselisuse just tänu Maa külgetõmbele. Miljonite aastate pärast olevat Kuu poole "vaatamas" ka Maa sama külg :D
Postita kommentaar