Tänane päev oli siiski suhteliselt tegus, ja seda vaatamata piinlikule asjaolule, et ma sattusin kodus oma XAMPP-iga hoogu ega jõudnud ikka kuidagi Torni. Eks sellele mu hoole lisas omamoodi hoogu asjaolu, et Janno saabus MSNi ning andis mulle paar konkreetset juhist ning lohutas, et sellest pole midagi, kui asjad näivad mitte töötavat. Peaasi, et tegelikult ikka töötab. Ja nii oligi. See XAMPP jättis mulje, justkui ta ei logikski end MySQL-i sisse. Ometi toimis mu enda arvuti siiski kui server. Seega sain ma võimaluse igasuguseid mõtteid teostada, mis ammu meeles mõlkunud. Seda siis peamiselt PHP-põhise kodulehe kallal. Pidasin algul plaani kohe hommikul Torni minna. Siis tõukasin selle teo lõunale, edasi aga jäin äraootavale seisukohale, kuna üks mu ENTA kolleegidest küsis minult veel eile kelmikalt, et kas ma olen täna kl 13...15 vaba, et temaga koos lõunastama minna... Too sell aga unustas oma ettepaneku ära ning nii ma siis poole nelja paiku hommikueinestasingi üksinda kodus. Grillkanakoivad on vaid siis söödavad, kui need on pealt tumepruuniks kõrbenud. Kusjuures need on siis suisa maitsvad. Igatahes ei puudunud palju, et ma oleksin ka seminari hilinenud. Hilinemine mulle ei meeldi, pigem siis jätan minemata. Kuid milleks ma ikka sinna minemata pidanuks jätma, kui PowerPointki puha valmis...
Igatahes ma riskisin parkimistrahviga, kuna ei leidnud üles seda posti, mille sisse oma münte toppida. Siis tormasin kui orav Matemaatika- ja informaatikateaduskonna hoone kolmandale korrusele. Too tundus vaikne, nii vaikne. Eks ma siis arvasingi, et ronin veel veidi. Ronisingi neljandale, kus olid mõned uksed avali. Ühes suures ruumis istus arvuti taga üks tuttava näoga tädi. Ja saalis umbes 3 inimest. Too oli küll üks vahva õppejõud, kuid mitte see õige. Teise ukse vahelt piiludes tundsin ära Karini, kes parajasti WebCT, mis oli suurelt ekraanile kuvatud, kallal asjatas. Lipsasin sisse.
Esimene meeskond (duo) esitas oma kursust paralleelselt kahel ekraanil: ühel oli PowerPoint ja teisel siis Oskar Ohaka nime alt sisse logitud kursus. Mina ei suutnud oma ülimat nutikust ära kiita, kuna andsin sellele Oskar Ohakale vahetult enne kodunt lahkumist juurdepääsuvõimaluse ka oma kursusele. Igatahes minu enda PowerPointi vaja ei läinudki, kuna mul oleks olnud füüsiliselt keerukas klassi ees kahe arvuti vahel silgata. Enamasti kasutatigi ainult WebCT-d. Tutvustuseks anti aega 10 minutit, kuid mitte keegi vist kella küll ei vaadanud ning kellegi esinemist ei katkestatud. Kuid ega keegi liialt pikalt ju ka ei rääkinud. Igatahes igaüks tutvustas lühidalt, mis imesid ta oma kursusega teinud oli.
Siis oli võimalus saalis olevatel inimestel küsimusi esitada. Mõnele ikka esitati ka ja ka mina esitasin. Peamiselt aga tegi Karin ise mitmesuguseid ettepanekuid, mida kõike veel teha võiks ning mida paremini teha saaks. Mind suskas ta millegipärast viimaseks esinejaks, ehkki registreerimise ajal olin ma kindlasti umbes neljas. Kas tulenes see asjaolust, et minu kursusele ei olnudki midagi ette heita või sellest, et aeg oli hiline, igatahes Karin ise mulle küsimusi ei esitanud, tema olevat mu kursust vaadanud ja aru saanud, et kursus on valmis. Küll aga juhtus piinlik moment nii mu Teaduskooli logo kui ka "pöörleva pildikesega", mis kumbki ei kuvandunud. Karin lohutas, et see olevat kohaliku arvuti viga. Üks noormees tundis siiski huvi, mis seal tegelikult näha peaks olema ning Karin ässitas takka, et vaadaku siis ise kodus.
Seejärel teatas Karin, et kõigil, kel olid selleks hetkeks ka retsensioonid tehtud (neid pidi ikka kolm olema), saavad arvestuse ning tänased esimesed julged esinejad võivadki piirduda vaid ühe retsensiooniga. Tagatipuks kinkis ta veel ukselingile paigutatava keelumärgi "Ära sega, ma teen e-õpet" ning rinnamärgi tekstiga "Teistest Ees". Ja seepeale oli kell juba kuus läbi ja meil oli aeg laiali minna.
Kui jõudsin koju, asusin koheselt poolelijäänud lehekülje kallale. Janno pahandas minuga, et ärgu ma ometi hargnegu kõrvalistele tühiteemadele ning tegelegu pigem "põletavate" probleemidega. Näiteks esileht. Muutsin siis esilehe nuppude värvuse, neile kuvanduva teksti fondi ja värvuse ja üldse kogu lehe fondid läbi ühtse *.css faili. Tõsi, nupud olid küll piltidena ning juba varem valmis treitud. Siis kujundasin mõned leheküljed inimsõbralikumaks. Ja lõpuks võtsingi käsile esilehe. Esileht tähendas tegelikult viie uue faili loomist. Kui asi näidata kõlbas, saatsin selle ka Tiiule vaadata, kes mainis: "Tore! Meeldib, eriti IE-ga piltide liikumine. Ja idee. /--/ Minu kunstnikuharjumused (11 aastat kunstikooli, eks ole) loodavad sel esilehel näha natukesegi terrakota-värvi täienduseks külmale sinisele. Kasvõi kirjad klahvidel, palun.". Paar küsimust ka oli. Kui nüüd tõsine olla, siis olin ma esmapilgul sellest TERRAKOTAST jahmunud, kuna nägin vaimusilmas algusest peale kogu lehte sinise ja musta ja halli erinevates toonides, valgel taustal. Helesinisele olevat aga heaks kontrastiks oranž. Õigupoolest on see lausa vastandvärvus. Ma pole küll aastatki kunstikoolis käinud, kuid minu silma kriibiks selline asi kohutavalt. Näitasin proovilehte ka oma sõpradele, kes esialgse kujunduse ja värvigammaga üsnagi rahule jäid, eriti kui tumehallid pealkirjad tumesiniseks disainisin. Kuid et tegemist on siiski proovilehega, siis soostusin seda terracotat proovima. Küll sai kole! Aga las Tiiu ise ka veendub selles. Proovilehed said toimima ning ma saatsin enda lõbuks iseendale mitmeid vahvaid kirju, nagu Muhv. Vaatame, mis tulemuse siis ülevaatus toob.
Järgnevalt, tegutsemishoogu sattununa, mõtlesin visata pilgu enda kursuse retsensioonile, mille kaasõppija Esta kenasti esitanud oli. Lisaks suurele kiidulaulule oli seal ka vaid üks küsimus: "Milleks Assignments, kui sellega midagi teha ei saa?" Ega jah, ma ei seletanud ju seda ka oma suulises ettekandes ära. See õnnetu uus WebCT on puha ingliskeelne (vanas versioonis sai keele eestikelseks vahetada, uuel vist vaid saksa- ja prantsusekeelseks) ning ei maksa imestadagi, kui seda Assignmenti keegi eesti keeles ei nimetagi. Aga ma vastan siis siin. Miks peakski kõik kodutööd olema õppijal kohe ette teada? Äkki oli mul plaanis neid üllatada? Näiteks mõtlesin esinemisi kuulates käigu pealt välja, et selles samas Assignmentis saavad üleval olema ässitavad ideed, mille järgi õppijad näiteks esitagu õppimise käigus vastastikku küsimusi. Igaüks esitab ühe küsimuse ja kommenteerib kõiki vastuseid. Kindlasti aitab see kaasa kontrolltööks valmistumisel.
Homne päev on mul aga töövaba. Kui mitte tööks pidada isakohustusi ning vanema poja altari ette toimetamist. Õigupoolest pole ma kindel, et altarini asi jõuabki, kuna meie peres pole jumalatest kunagi suurt lugu peetud ning minu meelest on jumalatelt ja kirikutelt toe otsimine nõrgema rahva tava. Ei aita meid ükski jumal, kui me ise luuserdame.
Üks naaskelja ütlemisega kursusevend küsis Karinilt, et kas nüüd võib siis blogimise lõpetada? Muidugi võib, sest arvestus on ju käes. Iseasi, kas see lõpetamine ka mul õnnestub. Võimalik, et pean mõne aja selles ajaveebis vahet, kuni asun uue kursuse saamislugu jutustama. See uus peaks tulema niipea, kui Avatud Ülikooli Keskus heakskiidu annab. Päris omaette (oma lõbuks) nokitsemine on küll meeldiv ajaviitmise vorm, kuid pisut liiga aeganõudev. Pealegi tahaksin ikka, et mu tegemistest ka mingit kasu tõuseks. Uus kursus on planeeritud teemal Teadustöö alused või midagi sellesarnast. Näis, kas tellimus tuleb.
Igatahes ma riskisin parkimistrahviga, kuna ei leidnud üles seda posti, mille sisse oma münte toppida. Siis tormasin kui orav Matemaatika- ja informaatikateaduskonna hoone kolmandale korrusele. Too tundus vaikne, nii vaikne. Eks ma siis arvasingi, et ronin veel veidi. Ronisingi neljandale, kus olid mõned uksed avali. Ühes suures ruumis istus arvuti taga üks tuttava näoga tädi. Ja saalis umbes 3 inimest. Too oli küll üks vahva õppejõud, kuid mitte see õige. Teise ukse vahelt piiludes tundsin ära Karini, kes parajasti WebCT, mis oli suurelt ekraanile kuvatud, kallal asjatas. Lipsasin sisse.
Esimene meeskond (duo) esitas oma kursust paralleelselt kahel ekraanil: ühel oli PowerPoint ja teisel siis Oskar Ohaka nime alt sisse logitud kursus. Mina ei suutnud oma ülimat nutikust ära kiita, kuna andsin sellele Oskar Ohakale vahetult enne kodunt lahkumist juurdepääsuvõimaluse ka oma kursusele. Igatahes minu enda PowerPointi vaja ei läinudki, kuna mul oleks olnud füüsiliselt keerukas klassi ees kahe arvuti vahel silgata. Enamasti kasutatigi ainult WebCT-d. Tutvustuseks anti aega 10 minutit, kuid mitte keegi vist kella küll ei vaadanud ning kellegi esinemist ei katkestatud. Kuid ega keegi liialt pikalt ju ka ei rääkinud. Igatahes igaüks tutvustas lühidalt, mis imesid ta oma kursusega teinud oli.
Siis oli võimalus saalis olevatel inimestel küsimusi esitada. Mõnele ikka esitati ka ja ka mina esitasin. Peamiselt aga tegi Karin ise mitmesuguseid ettepanekuid, mida kõike veel teha võiks ning mida paremini teha saaks. Mind suskas ta millegipärast viimaseks esinejaks, ehkki registreerimise ajal olin ma kindlasti umbes neljas. Kas tulenes see asjaolust, et minu kursusele ei olnudki midagi ette heita või sellest, et aeg oli hiline, igatahes Karin ise mulle küsimusi ei esitanud, tema olevat mu kursust vaadanud ja aru saanud, et kursus on valmis. Küll aga juhtus piinlik moment nii mu Teaduskooli logo kui ka "pöörleva pildikesega", mis kumbki ei kuvandunud. Karin lohutas, et see olevat kohaliku arvuti viga. Üks noormees tundis siiski huvi, mis seal tegelikult näha peaks olema ning Karin ässitas takka, et vaadaku siis ise kodus.
Seejärel teatas Karin, et kõigil, kel olid selleks hetkeks ka retsensioonid tehtud (neid pidi ikka kolm olema), saavad arvestuse ning tänased esimesed julged esinejad võivadki piirduda vaid ühe retsensiooniga. Tagatipuks kinkis ta veel ukselingile paigutatava keelumärgi "Ära sega, ma teen e-õpet" ning rinnamärgi tekstiga "Teistest Ees". Ja seepeale oli kell juba kuus läbi ja meil oli aeg laiali minna.
Kui jõudsin koju, asusin koheselt poolelijäänud lehekülje kallale. Janno pahandas minuga, et ärgu ma ometi hargnegu kõrvalistele tühiteemadele ning tegelegu pigem "põletavate" probleemidega. Näiteks esileht. Muutsin siis esilehe nuppude värvuse, neile kuvanduva teksti fondi ja värvuse ja üldse kogu lehe fondid läbi ühtse *.css faili. Tõsi, nupud olid küll piltidena ning juba varem valmis treitud. Siis kujundasin mõned leheküljed inimsõbralikumaks. Ja lõpuks võtsingi käsile esilehe. Esileht tähendas tegelikult viie uue faili loomist. Kui asi näidata kõlbas, saatsin selle ka Tiiule vaadata, kes mainis: "Tore! Meeldib, eriti IE-ga piltide liikumine. Ja idee. /--/ Minu kunstnikuharjumused (11 aastat kunstikooli, eks ole) loodavad sel esilehel näha natukesegi terrakota-värvi täienduseks külmale sinisele. Kasvõi kirjad klahvidel, palun.". Paar küsimust ka oli. Kui nüüd tõsine olla, siis olin ma esmapilgul sellest TERRAKOTAST jahmunud, kuna nägin vaimusilmas algusest peale kogu lehte sinise ja musta ja halli erinevates toonides, valgel taustal. Helesinisele olevat aga heaks kontrastiks oranž. Õigupoolest on see lausa vastandvärvus. Ma pole küll aastatki kunstikoolis käinud, kuid minu silma kriibiks selline asi kohutavalt. Näitasin proovilehte ka oma sõpradele, kes esialgse kujunduse ja värvigammaga üsnagi rahule jäid, eriti kui tumehallid pealkirjad tumesiniseks disainisin. Kuid et tegemist on siiski proovilehega, siis soostusin seda terracotat proovima. Küll sai kole! Aga las Tiiu ise ka veendub selles. Proovilehed said toimima ning ma saatsin enda lõbuks iseendale mitmeid vahvaid kirju, nagu Muhv. Vaatame, mis tulemuse siis ülevaatus toob.
Järgnevalt, tegutsemishoogu sattununa, mõtlesin visata pilgu enda kursuse retsensioonile, mille kaasõppija Esta kenasti esitanud oli. Lisaks suurele kiidulaulule oli seal ka vaid üks küsimus: "Milleks Assignments, kui sellega midagi teha ei saa?" Ega jah, ma ei seletanud ju seda ka oma suulises ettekandes ära. See õnnetu uus WebCT on puha ingliskeelne (vanas versioonis sai keele eestikelseks vahetada, uuel vist vaid saksa- ja prantsusekeelseks) ning ei maksa imestadagi, kui seda Assignmenti keegi eesti keeles ei nimetagi. Aga ma vastan siis siin. Miks peakski kõik kodutööd olema õppijal kohe ette teada? Äkki oli mul plaanis neid üllatada? Näiteks mõtlesin esinemisi kuulates käigu pealt välja, et selles samas Assignmentis saavad üleval olema ässitavad ideed, mille järgi õppijad näiteks esitagu õppimise käigus vastastikku küsimusi. Igaüks esitab ühe küsimuse ja kommenteerib kõiki vastuseid. Kindlasti aitab see kaasa kontrolltööks valmistumisel.
Homne päev on mul aga töövaba. Kui mitte tööks pidada isakohustusi ning vanema poja altari ette toimetamist. Õigupoolest pole ma kindel, et altarini asi jõuabki, kuna meie peres pole jumalatest kunagi suurt lugu peetud ning minu meelest on jumalatelt ja kirikutelt toe otsimine nõrgema rahva tava. Ei aita meid ükski jumal, kui me ise luuserdame.
Üks naaskelja ütlemisega kursusevend küsis Karinilt, et kas nüüd võib siis blogimise lõpetada? Muidugi võib, sest arvestus on ju käes. Iseasi, kas see lõpetamine ka mul õnnestub. Võimalik, et pean mõne aja selles ajaveebis vahet, kuni asun uue kursuse saamislugu jutustama. See uus peaks tulema niipea, kui Avatud Ülikooli Keskus heakskiidu annab. Päris omaette (oma lõbuks) nokitsemine on küll meeldiv ajaviitmise vorm, kuid pisut liiga aeganõudev. Pealegi tahaksin ikka, et mu tegemistest ka mingit kasu tõuseks. Uus kursus on planeeritud teemal Teadustöö alused või midagi sellesarnast. Näis, kas tellimus tuleb.
2 kommentaari:
Tubli töö!
Seda siis nii käesolev blogi kui ka kursus. Igatahes on kõik see webxanisse nähtavasti püsiva blogimispisiku istutanud, nii et jään ootama järge kursuselugudele, nagu ka uusi toredaid torinaid! :)
Ununes lisada, et minu Mõttesahver ja Vanasõnasõel on samuti sündinud just webxani ja siinse blogi õhutusel. ;)
Postita kommentaar