Kimpus GIMPiga

Tegelikkuses ei kõlba see töö juures käimine töö juures käimise pärast mitte kuskile. Kõigepealt, selleks et kohale minna, tuleb teha suuri ettevalmistusi, mis algavad sellega, et su väljanägemine peab üldsusele talutav olema. Näiteks tuleb tingimata maha ajada habe, eriti kui see pole just eriliselt kaunistav näo element. Selleks, et terava žiletiga näo kallale minna, tuleb aga eelnevalt virguda, milleks kulub vähemasti liiter kanget kohvi. Siis tuleb leida veel rõivad. Isegi sokid peavad ühesugused olema, ilma et keegi sind napakaks ei peaks. Lips ette ja kübar pähe. Kõik ikka nii nagu kombeks. Lipsu valimisel tuleb jälgida, et see sobiks kokku kingapaeltega ning et jumalapärast poleks kusagil mõnd plekki! Plekkide vastu aitab mingi roosa oksiokšön. Noh, ja see kirjeldus oli veel ütlemata põgus. Kujutan ette, et naisterahvastele on see asi veelgi hullem. Õnneks tolereerib meie ühiskond veel seni meikimata ja kunstjuusteta mehi. Katsugu aga mõni naine värvimata kodunt lahkuda! Aga seegi pole veel kõik. Siis tuleb auto üles leida ja jääst ning lumest puhtaks kaapida. Seejärel riskida liikluskeerises, siis otsida parkimiskohta jne jne. Kogu selle jama asemel oleks olnud võimalik, vähemasti mul, juba päris mitu head tööd teha. Vähemasti alustadagi. Kuid siingi ei lõpe veel kannatused. Siis tuleb end oma töökohas mugavalt sisse seada: liigutada mööblit, suhelda kolleegidega, installeerida tooli kõrgus ja muud pisiasjad. Kindlasti tuleb valmis olla igasugusteks üllatusteks, mis algavad ootamatutest telefonikõnedest või juhuslikult sisse sadavatest klientidest ning lõpevad remondimeeste tehnika ümberkukkumise ja muu sellekohasega. Ja kui tööpäev kord läbi saab, siis tuleb veel ka läbi liikluskeerise koju jõuda. Ainus kokkuhoid on see, et sa ei pea uuesti end korrektseks väljanägemiseks seadma. Loomulikult on see möödapääsmatu siis, kui töökoht nõuab kohal olemist. Kuid igal muul juhul on selline igapäevane asukoha vahetamine lihtsalt aja raiskamine.

Ega ma tööl olles just kuigi suuri tegusid tehtud ei saanudki. Vähemasti mitte midagi niisugust, millega ma kodus poleks kiiremini hakkama saanud. Küll aga kiirustasin kell 16:15 algavasse praktikumi, millelt lootsin suuri täiendusi oma oskustele. Kõigepealt oli kurb see, et väljakuulutatud aadress osutus valeks, Ruumis, mis tunniplaanis kirjas, polnud juba aasta otsa arvutiklassi olnud. Siis oli pisut nukker see, et eelregistreerimise käigus kõik 17 töökohta reserveerinud õppurist jõudsid kohale vaid viis. Lisaks üks külaline. Jutuks tulid teemad, millega ma juba kursis olin. Windows Movie Maker on programm, mida ma juba korduvalt kasutanudki olen, GIMP aga see, mis mul seni installimata. Proovin täna uuesti. Paar lisaküsimust, mis mul olid tekkinud, jäid taas selle taha, et ju on mul endal imelik arvuti. Aga ma kindlasti proovin oma videokaamerast saada pildi just WMM programmiga. Kindlasti proovin ka selle GIMP programmiga sõbruneda. Enne tuleb see aga lõpuks alla laadida. Pidi olema vabavara. Praktikumis ma lõpuni ei viibinud, kuna kell hakkas vägisi kuuele nihkuma ja mul endiselt hommikueine võtmata... Homseks ELO praktikumiks oli aga tarvis veel igasuguseid frukte osta. Poetiir ootas.

Näis, kuidas õnnestuvad katsetused paari uue idee valguses, mille ma siiski praktikumist kõrva taha panin.