No tere, talv

Milline imeline talveilm, õhkas nii mõnigi täna hommikul aknast välja vaadates. Pole seda koledat pori, pole halle raagus oksi, kõik on mattunud paksu puhta lumevaiba alla. Kõik on vaikne ja karge ja imeline. Üksikud helbed heljuvad salamisi päikesekiirtes sillerdades allapoole. Leinakaskede pikalt rippuvad oksad on kaetud paksu härmatise ning sellele kogunenud lumega. Lausa lummav! Puuduvad veel saan jõuluvana ning päkapikkudega.

Mõistagi ei ole ühegi ilmaga kunagi kõik ühtviisi rahul. Samas puudub ka igasagune mõte ilma kirumiseks. Ega sellest kirumisest veel midagi ei muutu. Ilma kirumine on sama tänamatu tegevus kui liikluseeskirjade õpetamine oma kassile. Mõlemal puhul kulub sellele teatav aeg ja energia, tulemust pole aga vähimatki! Kõige targem oleks mitte tegeleda asjadega, millega tegelemine a priori mitte mingit tulemust ei anna või mille peale meie võim ega loitsud niikuinii ei hakka.

Minugi meelest on kena puhas lumine ilm igati kaunis vaatepilt. Kuid seda täpselt vaid nii kauaks, kuni seda pildilt või aknast vaadata. Miks ma ei ole talvest vaimustuses? Ilmselt tuleb see ennekõike sellest, et lume ja miinuskraadidega kaasneb terve hulk tüütuid lisakohustusi. Toon siin esile mõned.

Kui lumehanged on kuni paari meetri paksused, tuleb kodunt väljumiseks rajada endale eelkõige jalgrada (paksema lume korral ei hakka keegi lihtsalt kuskile minemagi).

Lume korral on õues tõenäoselt miinuskraadid ning see eeldab enese katmist hoopis toekamate rõivastega kui see muidu vajalik peaks olema.

Kui kogu päev möödub õues, peab tingimata muretsema selle eest, et liigne jahe ihu kallale ei kipus. Selleks tuleb kaasas kanda nii kindaid, salle kui ka kapukaid.

Kui on ette näha, et osa päevast tuleb viibida kusagil siseruumides (sh kauplused, vallamajad, pangad jms), peab silmas pidama, et selgaaetavad vammused oleksid kergesti teisaldatavad, seljast maha aetavad ja kotti topitavad, et siis taas õue minnes need kõik kiiresti tagasi selga ajada.

Kui peaks olema tahtmist kusagile kellaaja peale minna, tuleks julge pool tunnikest aega juurde mõelda, kuna vähemasti see aeg kulub lisaettevalmistustele.

Paksu lume alt tuleb oma auto eelkõige üles leida ja seejärel välja kaevata.

Kui ligipääs sõidukile on tagatud, tuleb selle uksed lahti sulatada ning salongi pääseda, et mootor tööle panna ning salong soojendada (kui tegu pole just kaugjuhtimispuldi teel käivitatava kaasaegse sõiduriistaga või soojas garaažis hoitud masinaga).

Järgmise etapina tuleb autolt lumekuhilad pehme harjaga maha tõugata. Kui parasjagu juurde ei saja, kulub sellele vaid 10...15 minutit.

Nüüd tuleb leida kaabitsad, et esi- ja külgaknad nind ka tagaaken ja peeglid jääst puhtaks kaapida. Sellelegi toimingule kulub vähemalt veerand tundi.

Poole tunniga on auto salong õrnalt soojenenud, mis lubab sellesse ka istuda. Soojenemine leiab aset, mõistagi, tingimustes, kui auto üldse külmaga käivitub. Vastasel korral pole erilist mõtet ka selle lume alt välja kaapimiseks ning valutum on kutsuda takso.

Salongis, olenevalt õhuniiskusest ning -temperatuurist, tuleb võidelda kas akende sisepindadele kogunenud udu või härmatisega. Udu on võimalik eemaldada pehme kuiva ning niiskust imava lapiga. Veelgi parem on kasutada algul salvrätikuid, seejärel flanellist lappe.

Kui nüüd vahepeal pole lund juurde sadanud, võib umbes 30...45 minuti möödudes liikuma hakata. Tavapärasele 5 minutile kulub vähemasti 15, kuna teed on libedad ning teel on mitmeid erinevaid takistusi alates lumme kinni jäänud sõiduriistadest kuni omavahel kokkupõrkunud autodeni.

Juhul kui tee on pikem või sõitmisi rohkem, tasus kogu see toiming end ära. Kui aga pärast kohale jõudmist auto taas kusagile seisma jätta, tuleb tööpäeva lõppedes sama protseduuri korrata, eriti kui vahepeal ilmaolud muutunud pole.

Kindlasti tuleb arvestada asjaoluga, et tuisuga on teed mitte üksnes libedad, vaid ka palju kitsamad. Tee servad pole nähtaval, eriti aga servades olevad löökaugud ja konarused.

Kindlaks kellaajaks jõudmise garanteerimiseks on soovitatav normaalsele kulgemisele arvestatud ajale lisada kaks korda samapalju. Lumesajus või tuisus on nähtavus piiratud. Eriti halb nähtavus on pimedas. Sõita on võimalik vaid lähituledega, kuna kaugtuledes on näha vaid sibelevat lumesadu.

Kaugemale sõiduks tuleb veel selgi põhjusel rohkem aega varuda, et iial ei või kindel olla, et teel pole juhtunud õnnetusi, mis liiklust takistavad ega ees ei liigu mõni eriliselt ettevaatlik juht, kes lihtsalt ei sõida kiiremini kui 50 km/h. Seda kõike muidugi arvestusega, et ise oma autoga kuskile kraavi või mõnesse hirmsamasse õnnetusse ei satu.

Kindlasti tuleb silmas pidada, et sõiduki tuled püsiksid lumevabad, et numbrimärk oleks nähtav jne...

Milline imeline talveilm, võiks õhata vaid juhul, kui kuskile kiiret pole või kui on loota peatset kiiret sula. Muide, suure sulaga võiks ette lugeda analoogse hulga ebameeldivusi. Eriti rumal on siinjuures fakt, et kogu see ilu on ajutine, isegi mõttetu, kuna kui me ei oota just uut jääaega, sulab see lumi varem või hiljem niikuinii, muutudes eelnevalt koledaks ja poripritsmeid täis olluseks.

Nii võib inimesed jagada kahte rühma: jalakäijad ja autojuhid. Viimaseid see harras tunne lumesadu nähes ei valda, nende meel ei heldi. Lumest on ses kontekstis alati palju enam paksu pahandust kui kasu. Mida paksem lumi, seda paksem pahandus.

Hoopis iseasi on talv kui aastaaeg, lumi kui loodusnähtus ning lumevaip kui äärmiselt vajalik olukord looduse elutsüklis.